Et isapoolne suguvõsa on pärit Setumaalt tegin endale ka isiklikud setu rahvariided. Kuna suguvõsas on vanaema rahvariided alles, siis sain tegemisel neid eeskujuks kasutada. Sellele vaatamata oli harutamist ja ümber tegemist omajagu. Aga lõpptulemus on igatahes väga uhke ja nähtu vaeva väärt.
Esimesena tegin valmis põlle, sest seda on kõige lihtsam teha. Natuke tumepunast siidriiet, mõned meetrid poepitsi, see kõik kokku õmmelda ja ongi valmis.
Teiseks asusin vöö kallale. Kuigi minu esimene kirivöö katsetus lõppes kunagi 30 cm pikkuse jupi ja lubadusega enam mitte kunagi ühtegi vööd teha. Aga ära iialgi ütle iial. Paar kuud pusserdamist ja susserdamist ja ligi kolme meetri pikkune vöö sai igatahes valmis.
Edasi oli järg vaniku ehk peakatte käes. Materjaliks jupp pappi, tükk laia poepitsi, igasuguseid pärleid, litreid ja paelu ning kümnete meetrite kaupa linte vaniku sabaks ehk siis selleks osaks, mis seljale rippuma jääb. Mitu korda tegin ümber enne, kui tulemusega rahule jäin.
Järgmiseks võtsin käsile sukmani tegemise. See on villasest riidest ja voodriga varrukateta alt laienev pikk-kuub. Oma lõikelt sarnane venelaste rahvariiete juurde kuuluva sarafaniga. Et ta alt tõesti väga laiaks läheb, siis ei osanud materjalikulu õieti arvestada ja tuli teha natuke kitsam, kui originaalis, aga seljas sellest aru küll ei saa. Kaenlaaukude, allääre ja kinnise ääristamiseks kulus taas meetrite viisi paela.
Sukmanist üle jäänud kangajupist tegin ka väikese kotikese, millel kaunistuseks värvilise setu pitsi motiiv. Vanasti küll selliseid kotikesi ei kantud, sest õuka- või hansapudel mahtus ka sukmani taskusse ära. Tänapäeval on aga vaja kuhugi mahutada ka mobiil, rahakott, võtmed....
Viimaseks jätsin hame (särgi) tegemise, sest see tundus kõige keerulisem. Õmbelemine iseenesest keeruline polnud. Ainult käisekirjade valmimine võttis mitu kuud. Tegelikult kootakse käisekirjad telgedel, aga kuna mina nii keerulist mustrit telgedel teha ei oska, siis hoopis tikkisin käisekirjad. Omajagu aega võttis veel varrukaotste tegemine ja hame kurrutamine.
Ühel õigel setu naisel on alati ka suur sõlg rinnas ja hõbeehted kaelas. Minul oli üks vanaema krõllidega (ümmargused kivikestega munad) kee. Ülejäänud keed ja tsäposkad (hõberahadega keed) on lastud teha või ostetud.
