Söödav jõulukaart

Miks peaks jõulukaart olema paberil? Miks mitte teha piparkoogitaignast ja söödav? Tõsi küll, sellist ei saa panna ümbrikusse ja posti. Tänavu sai tehtud ja kingitud kaks sellist söödavat jõulukaarti.

Poekotid

Mingi hetk tekkis mõte teha rahvuslikus stiilis poekotte. Kevadel õmblesin kotid küll valmis, aga kaunistamine jäi venima. Kuna jõulukingitusi oli vaja, siis tegin nüüd detsemris ruttu valmis. Kahel esimesel on kasutatud kaaruspaela, (sama asi, mis mulgi kuubedel kaunistuseks). Ülejäänud kolmel on kasutatud setu pitsi ja setu pitsi motiive.

Tikanditega ehtekarp

Lisaks hiljaaegu valminud setu rahvariietele sai valmis ka ehtekarp rahvariiete juurde kuuluvatele ehetele. Karbi toorikuks on tugevast kartongist karp. Kaunistuseks sai tikitud punase mulineega setu mustreid. Need omakorda kokku õmmeldud punase kangaga ja kleebitud karbi toorikule. Pusimist oli omajagu ja aega võtis ka aga valmis ta on.

Kaameraga

Seekord jäi fotosilma ette vananaistesuve nautiv ritsikas ja traadil lõunamalennuks valmistuvad kuldnokad. Et nad ilmusid vaatevälja ootamatult, siis on pildi kvaliteet kehv. Kiirustades sai otsitud fotokas ja ruttu klõps ära tehtud, enne kui modellid minema hüppavad-lendavad.

Tõeliselt lummavad on aga need kaks fotot Paidra järvest. Varasügisene mets ümber peegelsileda järve.
Allpool veel kaks ootamatult vaatevälja sattunud tegelast.

Pitsiga linikud

Kingituseks läinud kaks linast linikut, millele sai pits äärde heegeldatud. Ribad on eraldi heegeldatud ja hiljem külge õmmedud.

Eestimaa suvi

Uut fotokat katsetades ja testides sain mõned päris ilusad pildid Eestimaa suvest.

Setu rahvariided

Et isapoolne suguvõsa on pärit Setumaalt tegin endale ka isiklikud setu rahvariided. Kuna suguvõsas on vanaema rahvariided alles, siis sain tegemisel neid eeskujuks kasutada. Sellele vaatamata oli harutamist ja ümber tegemist omajagu. Aga lõpptulemus on igatahes väga uhke ja nähtu vaeva väärt.
Esimesena tegin valmis põlle, sest seda on kõige lihtsam teha. Natuke tumepunast siidriiet, mõned meetrid poepitsi, see kõik kokku õmmelda ja ongi valmis.
Teiseks asusin vöö kallale. Kuigi minu esimene kirivöö katsetus lõppes kunagi 30 cm pikkuse jupi ja lubadusega enam mitte kunagi ühtegi vööd teha. Aga ära iialgi ütle iial. Paar kuud pusserdamist ja susserdamist ja ligi kolme meetri pikkune vöö sai igatahes valmis.
Edasi oli järg vaniku ehk peakatte käes. Materjaliks jupp pappi, tükk laia poepitsi, igasuguseid pärleid, litreid ja paelu ning kümnete meetrite kaupa linte vaniku sabaks ehk siis selleks osaks, mis seljale rippuma jääb. Mitu korda tegin ümber enne, kui tulemusega rahule jäin.
Järgmiseks võtsin käsile sukmani tegemise. See on villasest riidest ja voodriga varrukateta alt laienev pikk-kuub. Oma lõikelt sarnane venelaste rahvariiete juurde kuuluva sarafaniga. Et ta alt tõesti väga laiaks läheb, siis ei osanud materjalikulu õieti arvestada ja tuli teha natuke kitsam, kui originaalis, aga seljas sellest aru küll ei saa. Kaenlaaukude, allääre ja kinnise ääristamiseks kulus taas meetrite viisi paela.
Sukmanist üle jäänud kangajupist tegin ka väikese kotikese, millel kaunistuseks värvilise setu pitsi motiiv. Vanasti küll selliseid kotikesi ei kantud, sest õuka- või hansapudel mahtus ka sukmani taskusse ära. Tänapäeval on aga vaja kuhugi mahutada ka mobiil, rahakott, võtmed....
Viimaseks jätsin hame (särgi) tegemise, sest see tundus kõige keerulisem. Õmbelemine iseenesest keeruline polnud. Ainult käisekirjade valmimine võttis mitu kuud. Tegelikult kootakse käisekirjad telgedel, aga kuna mina nii keerulist mustrit telgedel teha ei oska, siis hoopis tikkisin käisekirjad. Omajagu aega võttis veel varrukaotste tegemine ja hame kurrutamine.
Ühel õigel setu naisel on alati ka suur sõlg rinnas ja hõbeehted kaelas. Minul oli üks vanaema krõllidega (ümmargused kivikestega munad) kee. Ülejäänud keed ja tsäposkad (hõberahadega keed) on lastud teha või ostetud.

Urvaste neiu rahvariided

 Ligi aasta tagasi valmisid kangakudumise kursustel Urvaste kihelkonna seelik ja vöö. Et täita üks oma ammune soov, saada endale isiklikud rahvariided, kudusin juurde ka valgest peenvillasest lõngast pitsilised sukad ja õmblesin linasest riidest pluusi, millel tikitud õlakud ja pilutatud-tikitud kätised. Rinda veel hõbesõlg ja valmis ta oligi.Pildil seisan aga oma setu vanaema kootud teki taustal.

Emapoolne suguvõsa on küll pärit Urvaste kihelkonnast, aga rahavariideid polnud kelleltki eeskujuks võtta. Isegi Võrumaa muuseumist ei saanud abi. Nii valmisid minu rõivad kirjanduse ja internetist saadud andmete põhjal. Sutsuke ka omaloomingut. Oli ju vanastigi igal perenaisel oma käekiri.

Parkimiskell

Et mulle plastmassist asjad ei meeldi, siis sai tavalise plastikust parkimiskella asemel autosse tehtud omanäoline kell. Pruunile vildile tikkisin numbrid ja õied. Äärde väike heegelpits ja seieriteks vana kella osutid. Jääb vaid loota, et parkimiskontrolörid tunnevad rooma numbreid.:))